tagasi artiklite valikusse

Puitmaja kandekonstruktsioonide kahjustused ja parandamine

Ehitaja käsiraamat 2004 ; autor - Indrek Joala

 Konstruktsioonid

Puitmajade voodriks kasutatakse põhiliselt laudist või krohvi, paljud horisontaalpalkmajad jäetakse väljastpoolt aga üldse vooderdamata. Vähem esineb vahvärk-tüüpi (Fachwerk) seinu, kus puitsõrestiku detailid (postid, diagonaalid ja rõhtvööd) on nähtaval ja sõrestikuvahelist osa katab krohvi- või laudisekiht.Välisseina voodri all olevad puitkonstruktsiooni tüübid on horisontaalpalk-, püstpalk-, püstplank- ja sõrestiksein. Palkseina soojustuseks on harilikult seina massiivpalk ise, sõrestikseina laudise vahel kasutatakse erinevad seinatäited.

Vanematel majadel on puitkonstruktsioonid valdavalt kokku liidetud tappühendustega. Palkseina nurkadesse tehakse erinevat sorti nurgatappe, pikemate seinalõikude peale jätkühendusi.

Sõrestikseina postid paigaldatakse keeltapiga müüripuu külge. Palkseina puhul kasutatakse jäikuse tagamiseks salapulkasid, millega palgiread omavahel ühendatakse. Nende tihedus sõltub seinapalgi pikkusest.

Puitseintele toetuvad vahelaetalad. Vältimaks seinte laiali vajumist ning tagamaks kogu koormuse ühtlast jaotumist, on vaja maja seinad ülevalt fikseerida. Selleks kasutatakse vahelaetalade ühendamisel tõmbele töötavaid tappühendusi (kalasabatapp, haritapp).

Välisseina jäigastavad veel siseseinad. Palkseina puhul on siseseina elemendid välisseina külge tapitud, sõrestikseina ühendusel kasutatakse lisaks vöökohtades tehtud tappühendustele ka postidevahelisi diagonaale.

Puitmaja sarikad toetuvad välisseinte peale. Seintele paremaks kinnitamiseks on sealgi kasutatud tappühendusi.

Sarika tapipesas püsimiseks kinnitatakse see puupulga, naela või riisaga. Sarikate vahel paiknevad sarikapennid. Pennid võtavad sarikate vahel sarika nõtke- ja survepinge. Paljudel juhtudel töötab penn veel tõmbele, mis ei lase sarikaid laiali vajuda. Vanematel hoonetel on pennid ühendatud tappide ja puupulgaga. Sarikatel asuvad roovlatid või lauad, millele toetub katusekate.

 Enamlevinud konstruktsioonikahjustused

Puitmaja konstruktsioonikahjustused on enamasti põhjustatud liigniiskusest. Niiskusest kahjustatud puit avab võimalused seente tekkeks. Esmalt tekivad tavalised hallitusseened, kes valmistavad pinna ette juba tõsisematele seeneliikidele (erinevad pruunmädanikseened, majavamm). Arenema hakkavad seened, mis kasutavad toiduks puiduosakesi kooshoidvaid ained. Siit saab alguse puidu lagunemine.

Seene poolt kahjustatud puitu kasutavad omakorda eluks mitmesugused puukahjurputukad. Osa neist munevad puidu pinnale munad, millest arenevad vastsed, kes järjest uusi käigukesi uuristades puitu söövad. Sedasorti vastne saavutab lõppfaasis lennuvõime ning lahkudes muneb ta uued munad ning pannes sellega aluse uuele tsüklile. Puidus elavad veel teist tüüpi kahjuridki: nemad kasutavad puitu vaid elamispinnana, seda otseselt söömata. Kui seened ja puidust toituvad putukad söövad vaid maltspuitu, jättes puidu sisemusse tekkinud tugevama rakuehitusega lülipuiduosa puutumata, siis nemad vahet ei tee. Need, enamasti sipelgalaadsed putukad, närivad end käike rajades ka lülipuidust läbi.Kõik puidus olevad hallitus- ja pehkimisilmingud on seente põhjustatud ja nende uurimiseks tuleb kasutada vastavaid spetsialiste.

Lisaks seen- ja putukkahjustustele võidakse konstruktsioone kahjustada hilisemate ümberehitustega. Lammutatakse maha olulised kandeseinad, muudetakse talade ristlõike kõrgust, saetakse läbi olulised tappühendused ning kandvates seintes avasid suurendades lõhutakse välja tendripostid. Pärast aga üritatakse olukorda lahendada vaid mõne naela või metallnurgaga. Sellise teadmatu suhtumise tulemusena võivad aga hiljem tekkida silmnähtavad konstruktsiooni deformatsioonid.

 Alumise palgirea kahjustused

Palkhoonete alumine palgirida paikneb vundamendi peal olles esimeseks puitdetailiks. Rõhtpalkhoonetel on selleks esimene palgirida, püstpalk- ja sõrestikhoonetel nimetatakse seda müüripuuks või alumiseks vööks. Müüripuuks kasutatakse puitprussi, mis nurkadest tapituna paikneb vundamendi peal. Müüripuuks võib olla ka mitu rida horisontaalasetusega prusse, mille peale toetuvad püstpalgid või sõrestikupostid.

Vältida tuleks müüripuu kokkupuudet vundamendi kivist osadega. Selleks kasutatakse puidu ja kiviosade vahel hüdroisolatsiooni (tõrvapapp, kasetoht), mis tõkestab maa seest mööda kivivundamendi kapillaare tulevat niiskust. Kivi ja puidu kokkupuutel puit märgub. Kuna kivipinnad jahtuvad kiiremini kui puit, tekib kivipindadele teatud temperatuur juures kondentsniiskus.

Nii saab puit kiviga otseselt kokku puutudes pidevalt lisaniiskust. Puit suudab sellistes oludes küll niiskust endasse siduda ja hiljem seda endast välja loovutada, kuid seda vaid teatud niiskustasemeni, millest edasi hakkab puit juba pehkima.Alumise palgi või prusside parema säilimise nimel tuleks see immutada tõrva või tõrvaõliga.

Puitseina alumise osa niiskuskahjustus saab alguse puudulikust hüdroisolatsioonist: isolatsioonikiht võib olla aja jooksul lagunenud või puudub see üldse.Välisvoodri vahele valgunud vihmavesi jääb tavaliselt vundamendisokli peale pidama. Voodri vahelt toimub kuivamine väga aeglaselt, mis tähendab sobivate tingimuste loomist seenkahjustuse arenguks.

Seina saab kahjustada ka seestpoolt: kui puitseina väliskihtideks on kasutatud aurutihedamaid materjale (kile, tõrvapapp, tsementkrohv jne.), siis seestpoolt tulev veeaur, mis liigub rõhu toimel välisseina materjalidest läbi väljapoole, jäädes pidama aurutiheda materjali taha. Seal niiskuse hulk suureneb ja seinapinna kahjustus muutub ulatuslikumaks.Puitseintele, kus alumised detailid puutuvad kokku põrandatäitega, mõjub põrandatäide märja kompressina. Kuivamine selles kihis toimub väga aeglaselt - tulemuseks võib olla suure ulatusega kahjustus.

Parandustööde alguseks peab välja selgitama kahjustuse põhjuse, misjärel tehakse kindlaks, millise kahjustuse liigiga on tegemist. Selleks võetakse proovid soovitavalt värskest kahjustuskoldest. Kahjustuse ligikaudse ulatuse määramiseks silmaga nähtavad probleemsed kohad avatakse.

Proovide põhjal tehakse materjalide uuringu laborites kindlaks seenkahjustuse või putuka liik. Seejärel saab valida kahjustuse likvideerimiseks sobiliku meetodi. Nii on näiteks seenkahjustuse puhul vajalik teada, millistel tingimustel konkreetse seeneliigi elu puidus enam võimalik ei ole
Teadmine on vajalik seetõttu, et ka pärast parandustöid jäävad tihtipeale silmaga nähtamatud seeneeosed ja -niidistikud puidu sisse. Just seepärast peaks edaspidi seenele meelepäraseid tingimusi vältima. Pehkinud puit tuleb puitkonstruktsioonist eemaldada. Vajadusel konstruktsioon eeltoestatakse, toetades ajutiste postidega pinge all olev konstruktsiooniosa kindlale alusele. Nüüd saab pehkinud lõigud välja vahetada. Pindmiste kahjustuste korral pehkinud puiduosa eemaldatakse, selle all kahjustama jäänud puidupind immutatakse aga vastava kahjustuse tõrjeks mõeldud immutusvahendiga.

Välja vahetamise korral soovitatakse kasutada võimalikult palju tappühendusi, sest siis on puidupinnad omavahel liidetud nii, et pinged ühenduses jaotuvad ühtlasemalt ja suuremat muljumist ei teki. Erinevates niiskusoludes suudab ühesugune materjal füüsiliselt sarnaselt vastu pidada ja reageerida.

Puitmaja koosneb tappide süsteemist. Iga tapisõlme parandamise juures tuleb mõelda, kuidas tapp tööolukorras töötab. Vastavalt sellele saab valmistada uue tapi, mis jääb oma ülesannet jätkama. Parandustöid tuleb teha täpselt, et ühendus saaks piisavalt tihe ja hakkaks koormusolukorras tööle. Ei saa loota montaazhivahtudele, nende liimimisomadused on ajutised.Uued jätk- ja tappühendused immutatakse profülaktika mõttes. Soovitav on immutada ka kahjustuse ümbrus ca 1 m ulatuses.

 I-korruse põranda kahjustused.

I-korruse põrand võib paikneda keldri kohal või soklivundamendi peal. Tavaliselt on I-korruse põrand soojustatud. Soojustus paikneb põrandalaudade all talade vahel. Kui põrandad on alt tuulutatavad, siis toetub soojustus tuult tõkestava kihi peale.

Tuuletõkkeks kasutatakse tihedat laudist või palke, mis on üle lubjatud lubimördiga.Põrandatalad toetuvad postidele nii, et talade all oleks tuulutusruum. Õhk tuulutusruumis liikus vundamendis olevate avade kaudu. Maapeal paiknevad põrandad on tavaliselt paigaldatud ehitusprahile või looduslikule täitele.
Põrandate kahjustuste põhjusteks on liigniiskus põrandakihtides, mis kahjustab kõiki põrandadetaile. Liigniiskus võib tekkida erinevatest vee-, kanalisatsioonitorude leketest, maapinnast tulevast niiskusest ja põrandatel rohke vee kasutamisest.Lisaks niiskusele põhjustavad probleeme närilised, kes muudavad põranda läbipuhuvaks. Nad närivad läbi tuult tõkestavad kihid ning sätivad käike tehes ümber soojustust.Kahjustuste leidmisel tuleb põrand täilikult avada. Üle tuleb vaadata soojustus, tuuletõke ning kontrollida põrandatalade olukorda.Selleks et põrandaid lisasoojustada,, tuleks alttuulutavaid põrandaid ehitada järgides skeemi RT AP 601 (RT 83-10444)
Maapealsete põrandate lisasoojustamiseks vana soojustus ja orgaaniline täide eemaldatakse. Soojustamiseks kasutatakse spetsiaalset kinnise pooriga vahtpolüsterooli, mis on materjalina suhteliselt aurutihe ning mõeldud isegi maasisse panekuks.

 Puitseina kahjustused.

Nagu eelnevalt kirjeldatud, on puitseina liigid horisontaalpalk-, püstplank-, püstpalk ja sõrestiksein.Palkseinad on seotud akna- ja ukseava moodustavate detailidega. Palkmajadel nimetatakse neid tendripostideks. Rohkete avade puhul tendripostid jäigastavad palkseina. Tendritele on jäetud vajumisvahed, et palgid oleksid tihedalt teineteise vastas ja ühtlaselt koormatud. Tendripostides võivad olla ka uste ja aknaraamide valtsid.
Seinakahjustused tekivad ühesuguselt. Täpsemalt on kirjeldatud Alumise palgirea kahjustuste lõigus.

Paljud kahjustused tekivad akende ja uste ümber. Põhjuseks on veelaudade või -plekkide puudumine, mis laseb veel voolata seinavoodri vahele.Tööde ajaks tuleb akende ümbert vooder eemaldada, koht parandada ja aknavahed üle tihendada.

 Sadulpuu kahjustused

Sadulpuuvöö asub vahelaetasandil. See koosneb mitmest prussi- või palgireast, mille vahele on kinnitatud vahelaetalad. Sadulpuul on kokkupuude vahelaetäitega. Kui vahelaetäide on märgunud, siis hakkab see sadulpuud kahjustama. Kahjustada saavad ka vahelaetala tapi otsad.

Sadulpuu vahetamisel on vaja vahelaetalad toestada, kuna need koormavad otseselt remonditavat lõiku. Parandamisel tuleb taastada ka vahelae tappühendused. Paranduskohad immutatakse tõrjeks valitud immutusvahendiga. Palkseina puhul tuleb pärast parandamist puit uuesti tihendada. Tihendamiseks kasutatakse linatakku.

 Vahelaetalade kahjustused.

Vahelaetalade peale toetuvad korruse põrandad. Vahelaetala suudab vastu võtta korruselt tulevaid koormusi. Puitmajadele annavad vahelaetalad ka üldise stabiilsuse, hoides koos paralleelselt kulgevaid seinu. Vahelae tugevuse määrab talade ristlõige ja talade samm. Ristlõike kõrgus on tavaliselt 180-250 mm ja samm 0,5-1 m. Korstnate ja treppide ümber on talad vekseldatud. Vekseldus on tapitud, kasutatud spetsiaalset vekselrauda või lihtsalt naelutatud. Tugevamad on tapi- ja rauaühendused.

Kahjustused tekivad nagu põrandatelgi liigse niiskuse mõjul (Vt I-korruse põranda kahjustused). Lisaks võib probleeme tekitada veel ka korstna ümbrus. Kui vihmavesi pääseb katusel korstnapitsi vahelt sisse ning voolab mööda korstnajalga alla kuni korstnakraeni, siis sealt edasi jookseb ta juba põranda vahele, kus märgub vahelaetäide.

Vanad vahelaetalad võivad olla ka liigselt läbi vajunud: põhjuseks võib olla nii vahelae ülekoormus kui ka talade omaraskusega kõveraks kuivamine. Sellisel juhul tekib ruumi keskele suur lohk.
Paranduse puhul tuleb taastada tala tappühendused (Vt Sadulpuu kahjustused). Mädanenud talasid saab ka jätkata, siis kasutatakse tala külgedel tugevdusi, mis on omavahel polditud. Samamoodi saab vähendada ka läbipaindeid. Eelnevalt läbi paindud tala tuleb alt üles tõsta ja isegi natukene eelpingestada. Sellises asendis tuleb talle tugevdused külge keerata, misjärel võib tala juba tugede alt vabastada.

 Kahjustuste vältimine tulevikus

Pärast parandustöid tuleb jälgida, et vead, mida parandati, tulevikus korduma ei hakkaks. Selleks tuleb probleemsed kohad erilise tähelepanu all hoida:

 Kasutatud kirjandus

Arvo Veski. Puusepa ja laudsepa tööd. Tallinn 1948.
Rootsi Riigi Muinsuskaitseamet. Rõhtpalkmajad.
Eesti Arhitektuurimuuseum. Eesti puitarhitektuur. Tallinn 1999.
Panu Kaila. Majatohter. Tallinn 1999.